Mära tiinuse arengu häirumine ja kadu


Kui mära on tiinestunud ning tiinus on ultraheliga kindlaks tehtud, keskendume uue hobukodaniku ilmaletulekuks. Oodata tuleb üksteist pikka kuud. Vahel selgub, et mära näitab ootamatult innatunnuseid või kõhu oodatavat ümardumist ei teki. Kontrollil selgub, et mära ei ole tiine.

Miks mära kaotab tiinuse, mis faktorid võivad tiinuse mõjutada, mida saab märaomanik  teha võimaliku ohu vältimiseks?

Tiinuse häirumisel on mitmeid erinevaid põhjusi, enamiku puhul ei saa ei märaomanik ega loomaarst juhtumi kulgu mõjutada.
 
VARANE EMBRÜONAALNE SURM (EFD)

 Embrüonaalne surm toimub enne 40.tiinuspäeva, kui organid ei ole veel välja arenenud.
Varase embrüonaalse surma piiriks loetakse 150. tiinuspäeva, enne kui platsenta on täielikult välja arenenud.
Abort on loote ja lootekestade /platsenta väljutamine 150. ja 300. tiinuspäeva vahel.
Enneaegseks poegimiseks loetakse loote väljumist peale 300.tiinuspäeva.
Normaalne tiinus kestab 340 päeva.

 
Embrüonaalnse surma sagedus on 5-24% tiinestunud märadest. Tihti toimub embrüonaalne surm probleemsetel märadel varases staadiumis, isegi enne kui tiinust ultraheliga saab määrata(12.tiinuspäev). Sel juhul näeme, et mära hakkab uuesti indlema ja tiinestumine jääb diagnoosimata.

14. ja 40. tiinuspäeva vahel toimub 10-17% embrüonaalse surma juhtumeid. Sel juhul on mära tiinus tuvastatud, ent ta hakkab hiljem indlema ja tiinus on kadunud.

 
Miks toimub tiinuse kadu?

1. Välised faktorid – keskkond, söötmine ja pidamine, stressifaktorid, kliimatingimused (liiga kuum suvi)
   Stress tekib ebapiisavast söötmisest ja muudest faktoritest tekkinud valust(traumad, põletikud vms.).Vältida tuleks pikki väsitavaid transporte kuuma ilmaga, samuti tuleb tavatreeningutel arvestada tiinusega ja mitte mära võistlustel ja treeningutel üle koormata.
    
   
2. Sisemised faktorid- hormonaalne puudulikkus ja tasakaalutus, emakaseisund, vanus, laktatsioon, embrüo geneetilised defektid.
   Hormonaalne ebastabiilsus suguhormoonidel on sage põhjus tiinuse kadumiseks. Võtmehormooniks tiinuse arengu juures on progesteroon, mida toodetakse munasarja kollakehas. Kui kollakeha kvaliteet ei ole piisav, vabaneb progesterooni vähe, tiinuse kontrollil on tihti näha tiinust, ent ka emakas endometriumi turset, mis viitab võimalikule tiinuse kaotamise probleemile. Progesterooni tootmise võtab kollakehalt üle platsenta, platsentaarne areng kestab 150. tiinuspäevani- see on tiinuse kadumise hormonaalse faktori ohtlik aeg.
   Progesteroonitaseme vähesuse puhul tõuseb nn. “innahormooni”, prostaglandiini tase , emakakael avaneb, tiinus häirub ja tekib väline ind. Prostaglandiin võib tõusta ka tugeva valu ja traumade, samuti tugevate treeningupingutuste korral ja mära võib tiinuse kaotada. Samal ajal tahaks öelda, et tiinus ei ole haigus, mära peaks kätlema nagu iga teist hobust, vältida tuleks stressi tekitavaid faktoreid.
    
   Emakaseisund on teine tähtis faktor tiinuse häirumisel
   *Väljaravimata endometriit võib põhjustada kollakeha luteolüüsi ja otsest häirivat mõju embrüole. Märadel, kellel inna ajal esineb nõrede kogunemist emakas ning ravi ei tehta, esineb tiinuse kadu kuni 35. tiinuspäevani
    
   *Emaka limaskesta rakkude histoloogilised muutused ei ole väliselt diagnoositavad- mära tiinestub, ent tiinuse areng häirub ja tiinus kaob varases staadiumis. Kui mära kaotab korduvalt tiinust, tuleks teha ema ka limaskesta histoloogiline uuring. Selliseid muutusi ei ole võimalik ravida.
    
   *Mära vanus mõjutab tiinuse säilumist- vanematel märadel esineb sagedamini emaka limaskesta ja emakakaela muutusi, mis viivad tiinuse häirumisele. Probleemseks grupiks on vanad märad, kes pole aastaid varssa toonud või pole üldse varssunud. Siin on tähtis situatsioonide ja võimaluste selgitamine omanikule.
    
   *Emakakaela puudulikkus – emakakaela rebendist tekkinud armkude ei võimalda kaelal korrektselt sulguda, mära tiinestub ent kaotab tiinuse varases staadiumis. Rebendid tekivad raskest poegimisest ja sünnitusabist. Sellist sesundit ei ole võimalik muuta, teoreetiliselt võib taastada emakakaela terviklikkust operatiivselt, ent praktikas on see komplitseeritud ja vähe kasutatud.
   Vanematel märadel esineb emakakaela tihkust ehk fibroosi, mis mõjutab emaka sisekseskkonda ja vähendab tiinestumise edukust.
    
   *Lümfisüsteemi puudulikkus emaka limaskestas põhjustab vedelike imendumise aeglustumise, limaskesta turse taandub aeglaselt. Probleemsed on märad, kellel peale ovulatsiooni on jätkuvalt märkimisväärne limaskesta turse. Emaka lihaskesta toonuse vähesus võib sellist seisundit tugevdada- lihaskesta kontraktsioonid abistavad lümfi imendumist.
   Aeglustunud nõrede inendumine võib viia/ viidata endometriidile, mis omakorda vähendab edukat tiinuse arenemist. Tiinuse häirumine lümfisüsteemi puudulikkusest võib toimuda 3. ja 5. tiinuskuu vahel.
    
   *Laktatsiooni mõju on tiinuse kadumisel dokumenteeritud, ent seda selgitada on raske. Arvatakse, et parim on paaritada mära esimese innaga, ent tihti ei ole emakakeskkond veel selleks ajaks stabiliseerunud, mära indleb uuesti. Kui mära poegimine kulges komplikatsioonideta ja platsenta eraldus õigeaegselt, võib esimese innaga tiinestumine olla edukas.
    
   Geneetilised defektid embrüonaalses arengus on samuti faktoriks emrüonaalsele surmale, rohkem esineb sellist sündroomi vanematel märadel, nn” vana munaraku sündroom”. Embrüo areneb, kuid häirub ja toimub tiinuse kadu.
    
    
    
   Tiinuse olemasolu diagnoositakse varases staadiumis, et välistada kaksikute olemasolu. Tiinuse kontrollil saab hinnata ka tiinuse arengu vastavust tiinuspäevale ning võimalik on näha erinevaid probleeme. Kõik avastatud probleemid ei pruugi viia tiinuse häirumisele, ent alati peaks nendega arvestama. Märaomanik peaks olema kursis, et mitte kõik varases staadiumis diagnoositud tiinused ei pruugi realiseeruda varsa sünniga, isegi täiesti riskivaba mära puhul.
   Seega lisandub kõikidele eelnimetatud faktoritele ka õnnefaktor!
    
    
   Parimate soovidega,
   Ulvi Martin, veterinaararst- günekoloog
    
   Kasutatud materjale: Samper,J. Equine breeding management , Saunders 2000
   

 


MUUTUSED TIINUSE OLEMASOLUL, MIS VIITAVAD EMBRÜONAALSE SURMA TEKKIMISE VÕIMALUSELE:

1. Tiinuse kontrollil nõred emakas
   
2. Esineb limaskesta turse
   
3. Lootepõie vähene liikumine emakas enne 15.tiinuspäeva (ebatavaline asukoht)
   
4. Lootepõie suuruse ja kuju erinevus normaalsest
   
5. Embrüo südamelöökide puudumine või aeglustumine
   
6. Lootevedelike koguse vähenemine
   
7. Lootekestade paiknemise muutus